Väikese kõrvalepõikena olgu öeldud, et minu esimeseks õhkrelvaks oli Gamo P800 vedrupüstol, mille ostsin kunagi aegade hämaruses ning mis suuresti nostalgilistel kaalutlustel on mul siiani alles. Toona oli tegu minu jaoks tõsise investeeringuga. Õhates sai vaadatud küll Gamo 440 Hunter jt mudelite poole, kuid paraku oli P800 toona ainus, mida endale lubada sain. Mäletan siiani pettumust, kui avastasin, et minu uhke riistapuu ei suutnud meetri pealt isegi konservikarpi auku lasta, samas kui naabripoisi ürgne vedrupüss sai sellega probleemideta hakkama ka 10-15 meetri peal. Lisaks oli püstoli koostekvaliteet kehv, mistõttu pettusin ostus tõsiselt. Takkajärgi targana võin täie kindlusega öelda, et P800 on midagi, mille peale ei tasu raha raisata. Positiivse külje pealt tekkis mul aga kindel arusaam sellest, milline üks õhupüstol olla ei tohiks.
Pisikese kaalumise peale leidsin, et seekord ei taha ma vedrukat. Vedruka prellöök ei tee täpselt laskmist lihtsamaks, mistõttu otsustasin, et säästan end järjekordse vedrukaga kohanemisest. Lisaks ahvatles mind tugevalt mõte mitmelasulisest lahendusest. Mis loomulikult tõi esimese valikuna pähe CO2 relvad, kuna eellaetavad on paraku mõttetult kallid ja minu eesmärgiks oli leida midagi mõnusaks ajaviitmiseks ehk hind pidi olema mõistlik. CO2 relvade osas on Eesti turul suht monopoolses seisundis Umarex oma toodanguga, midagi küll pakub ka Crosman, aga nende valik kohapeal on pehmelt öeldes kesine kui BB-püstolid välja arvata. Tellimise kohta uurides jäi esindus viisakalt ebamääraseks, eks MASU kollita neidki.
Lõpuks jäid sõelale kolm kandidaati Umarexilt: S&W 586 6“ rauaga, Desert Eagle ja Beretta PX4. Seda, et S&W on küllaltki täpne teadsin ma ammu, samas ei imponeerinud mulle tema hind ning märksa huvitavamad valikud tundusid DE ja Beretta, mis muu hulgas imiteerivad laskmisel kelgu liikumist. DE täpsus on samast klassist S&W-ga, kuid hind märksa sõbralikum. Miinuseks liigne gaasiarmastus (ühe ballooniga vaid 24-32 lasku) ning üdini plastine olek. Nii jätsin DE kõrvale. Kõige enam meeldis mulle sellest seltskonnast Beretta PX4 koopia. Väga mõnusalt istus käes, reaalsust lisas metallist kelk, isegi laadimine käis pidemest. Kuid paraku selgus ülevaateid lugedes, et täpsus pole selle mudeli tugevaim külg jäädes kahele eelmisele selgelt alla. Nii tuli ka PX4 nimekirjast maha tõmmata.
Meelelahutusliku lahenduse otsinguil olin algselt kõrvale jätnud pumbatavad suruõhupüstolid. Nüüd valikuid üle vaadates selgus, et kuigi piltide järgi mitte kõige kenama välimusega, siis hinna, täpsuse ja kvaliteedi poolest on raske leida vastast HW40 PCA-le. Ehkki ühelasuline, on ta oma toimimises autonoomne ega vaja jooksva kuluna balloone, samuti on tema plussiks CO2 püstolite ees sõltumatus temperatuurist. Lase suvel, lase talvel – vahet pole. Lisaks on ülevaadete põhjal tegemist kestva ja täpse relvaga. Nii saabusingi peagi koju õnneliku HW40 omanikuna.
Pakend
HW40 pakendit nähes meenusid esimesena kaheksakümnendad, teisena kunagine Kadaka turg. Midagi pole teha, karbi kujundus on ajast ja arust. Võibolla tehti omal ajal neid karpe konteinerite viisi ette ja nüüd neid siis järgemööda kasutatakse, mis siis, et möödunud aastate arvu mõõdame juba kahekohaliste numbritega. Kuid pakendist rohkem huvitab meid karbi sisu.
Karbi sisu oli oodatult askeetlik sisaldades vaid püstolit ja käsiraamatut. Käsiraamat oli nagu ikka ülevaatlik, kuid sisaldas kohati minu jaoks arusaamatuid juhised. Näiteks soovitus „mitte lasta jäigalt toelt vaid käelt või liivakotilt“ on asjakohane vedrupüsside, kuid tarbetu suruõhupüsside puhul. Samuti ei soovitanud käsiraamat teha tühilaske, mis vedrukatel jällegi mõistetav, kuid suruõhupüsside puhul ei mängi rolli.
Mõnes mõttes võib tehase soovist kasutada universaalset juhendmaterjali aru saada, teisalt pole tegu mingi suvalise nimetu tootja, vaid pigem premium klassi esindajaga. HW40 PCA on olnud tootmises aastaid, seega ei tohiks mudelispetsiifilise juhendi koostamine olla raske.
Välimus
Olgem ausad, HW40 ei ole püstol, mis võiks kandideerida kauneima õhkrelva tiitlile. Eriti paistab see silma internetis leiduvaid pilte lapates. Kuid nagu pahatihti juhtub, siis päriselus näeb asi märksa parem välja kui fotodel.
HW40 korpus on valmistatud üleni mustast plastist. Samas ei ole tegu odava plastikuga, vaid püstol jätab ka lähemal uurimisel kvaliteetse ja hästiviimistletud mulje. Mingeid valujääke silma ei hakka ja ka koostekvaliteet on hea, kuid mitte veatu.
Minu eksemplaril mängis pisut üks pidemekatte detail, mistõttu kahe katteplaadi kokkupuutekoht ei olnud püsiv, vaid liikus vajutamisel natuke edasi-tagasi. Ei midagi hullu, aga mainimata jätta ka ei saa.
Tõeliseks tõrvatilgaks meepotis oli aga eesmine fiiberoptiline sihik, mis ei asunud kirbu keskel, vaid natuke tsentrist paremal. Kui plasti mängimise võin Weihrauchile andeks anda, siis selline praak tegi küll meele mõruks. Tõsi, hälve keskpunktist pole suur ja reaalsel laskmisel see ei sega, kuna sälk on reguleeritav ja laskekaugused pole nii suured.
Aga sellegipoolest on tegu häiriva veaga, kuna mulle lihtsalt ei meeldi kui ma pean püstoli defekti tõttu otselaskmiseks sihiku viltu keerama. Ma saaks aru, kui tegu oleks nimetu tootjaga, aga Weihrauch… Efekt on umbes sama kui tuttuue Mercedese omanik avastab pärast võtmete kättesaamist, et rool on viltu ja otsesõitmiseks tuleb rooli natuke paremale hoida.
Muu osas fiiberoptilised sihikud töötavad, kuigi tasapisi olen jõudnud äratundmisele, et kui soovid täpselt lasta, siis on tavaline sihik parem. Või teistmoodi öeldes: kui on vaja kiirelt sihtmärk leida ja lihtsalt tabamus kirja saada, siis on fiiber igati omal kohal. Samuti hämaras. Auk-augus täpsust taga ajades on aga tavaline sihik parem, vähemalt korraliku valguse korral.
Seega minu soovitus oleks ostmisel pakend avada (seal ei ole midagi sellist, mida peaks lahtisaamiseks lõikama või rebima) ja veenduda, et seal olev eksemplar on korralik. Loomulikult on HW 40 varustatud ka 11 mm siinidega optika, punatäpi vms kinnitamiseks.
Laadimine
HW40 on ühelasuline suruõhupüstol. Erinevalt eellaetavatest, kus tuleb möllata suruõhupumpade/ ‑balloonide jm atribuutikaga, on HW40 oma integreeritud pumbaga täiesti autonoomne ega vaja toimimiseks mitte mingit lisavarustust ega eritingimusi.
Pump ise on osavalt paigaldatud püstoli sisse ning selle detaile väljast näha ei ole. Vinnastamiseks tuleb esmalt püstoli kukk tõmmata tagasi ja lükata avanenud „kelk“ lõpuni ette. Kuuli laadimine toimub otse rauda ja seda saab teha ainult siis, kui püstol on pumpamiseks avatud. Kui kuul on rauas, tuleb kelk uuesti oma kohale tagasi suruda ning selle käigus toimubki pumpamine ehk laskmiseks vajaliku suruõhu tekitamine.
Arvestama peab, et lasu sooritamiseks tuleb pumbata vaid üks kord, st suudmekiirus ei sõltu sellest, mitu korda pumpad. Samuti on HW40 valmistatud selliselt, et seda ei saa hoida pikalt laetuna, kuna surve silindrist pikapeale kaob. Räägitakse, et umbes viis minutit on see piir, millest enam ei tasu lasu tegemisega oodata.
Kuigi laadimine on lihtne, ei ole see kerge. Nimelt peab laadimisel/ pumpamisel püstolit kinni suruma päris arvestatava jõuga ning kui seda teha hooletult, siis võib käsi pikapeale üsna hellaks muutuda. Ise leidsin, et optimaalseim on suruda võimalikult laia käepinnaga ja keharaskust ära kasutades, mitte aga käeserva või näppudega. Teiseks ohuks on see, et väga lihtsalt võib laadimisel midagi püstoli vahele jääda, olgu selleks särk või siis kõhunahk. Viimasel juhul on tegu üsna valusa kogemusega. Seega tasub siin olla ettevaatlik.
Püstol on varustatud automaatse kaitseriiviga, mis asub otse päästiku kohal raami küljes.
Kaitseriivi asukoht on hea ning ka mahavõtmine käib piisavalt tihkelt, mistõttu püstolit käes hoides, seda kogemata maha võtta ei saa. Samuti on võimalik kord maha võetud kaitseriivi tagasi peale panna. Kes soovib harjutada tühilaskudega, siis päästiku ja kaitseriivi vinnastamiseks piisab kui pumpamisel lükata laad mitte lõpuni vaid poolde vinna kuni kostub kaitseriivi pealeminemise klõps.
Laskmine
Laskmine on HW40-ga puhas lust. Püstol on varustatud kaheastmelise reguleeritava päästikuga, mis on juba tehaseseades väga hea. Päästik käib kergelt, astmed on selgesti eristatavad ning vallandumispunkt etteaimatav, täpne ja konkreetne.
Kuna tegu on suruõhupüssiga, siis laskmisel puudub nii vedrukale omane edasilöök kui ka tulirelvale omane tagasilöök. Päris liikumatu HW40 siiski ei ole, õrnal hoidmisel on selgelt tunnetatav kerge nina üles viskamine, mis on aga nii nõrk, et vaevu väärib märkimist.
***
Siinkohal tõmban ülevaatele ajutiselt joone alla. Peagi lisanduvad täpsusetesti tulemused
