Vaikne kuulipüüdja
Postitatud: 17 Apr 2011, 22:56
Kolm aastat tagasi olin olukorras, kus tekkis vajadus hankida endale kuulipüüdja. Asja tegi keerulisemaks see, et poes müüdavad lahendused mind ei rahuldanud (enamasti metallist koonus, mille ette käib märkleht).
Minu ootused kuulipüüdjale olid järgmised:
- vaikne (et saaks lasta naabreid segamata);
- turvaline (et ei peaks muretsema, et võimsam relv lammutab konstruktsiooni laiali);
- kasutatav sisetingimustes.
Sisetingimustes kasutamise all mõtlesin seda, et lastes kuuli vastu metallpinda, kuul deformeerub ja õhku paiskuvad mikroskoopilised plii osakesed, mis võivad juhul, kui ruum on halvasti ventileeritud, omada kahjulikku mõju tervisele. Kuigi minu teada pole kellelegi õhukaid lastes kolmandat kätt juurde kasvanud, on tegemist siiski riskiga, mis on lihtsalt maandatav, mistõttu sai see ka üheks eelduseks võetud.
Foorumeid uurides leidsin hulgaliselt viiteid vaiksetele kuulipüüdjatele, nii isetehtud kui ka kommertslikele, mille põhimõte oli lihtne: puidust kast, millesse on täiteks pandud elastene täitematerjal, mis sujuvalt ja pea helitult püüab lastud kuuli. Ainukeseks probleemiks oli see, et täitematerjalina kasutatut ma Eestist ei leidnud.
Asendusmaterjalidest tuli ühe esimese variandina meelde kooliaegne plastiliin. Natuke küll kahtlesin plastiliini omadustes, kuid kaalusin, mis ma kaalusin, midagi paremat ma välja mõelda ei suutnud. Üks käik supermarketisse ja natuke puutöödd ning tulemus oli järgmine:
Kuulipüüdja tegin laiema, et saaks korraga paigaldada kaks märklehte. Kinnituste saamiseks lammutasin paar odavat A4 kirjutmisalust. Alguses panin ka alla ühe klambri, kuid praktikas selgus, et kahest piisab. Samuti sai ette tehtud pisike eend, mis pidi kinni pidama märklehtede augustamisega kaasneva puru.
Tänaseks on asi piisavalt kasutuses olnud, et anda mõningast tagasisidet. Esiteks: kuulipüüdja töötab ja plastiliin sobib täitematerjaliks hästi. Alguses kartsin, et kuumade ilmadega võib see liiga pehmeks minna, kuid tegelikkuses ei olnud see probleemiks. Täielikult on ennast õigustanud ka püüdja ette jäätud eend, kuna sodi tekib üllatavalt palju ja nii jääb see kõik kenasti kasti sisse.
Kui miinustest rääkida, siis on see konstruktsioon küllaltki raske. Ja läheb aina raskemaks, mida rohkem kuule sinna lasta. Samuti võib mingi hetk tekkida vajadus püüdjat vanadest kuulidest puhastada, mis ei saa samuti olema sugugi lihtne ettevõtmine. Tõsi, enda kuulipüüdja tegin varuga. Isegi kui sinna kümnete karpide viisi kuule lasta, siis püüdekiht lihtsalt paisub ja nagu pildilt näha, siis selleks seal ruumi jagub. Miinuseks võib pidada ka ehk hinda, kuna plastiliini tasuta ei jagata ja seda kraami kulub täiteks omajagu.
Kokkuvõttes on siiski tegemist hea lahendusega, mis täielikult vastab kõigile seatud kriteeriumitele.
Minu ootused kuulipüüdjale olid järgmised:
- vaikne (et saaks lasta naabreid segamata);
- turvaline (et ei peaks muretsema, et võimsam relv lammutab konstruktsiooni laiali);
- kasutatav sisetingimustes.
Sisetingimustes kasutamise all mõtlesin seda, et lastes kuuli vastu metallpinda, kuul deformeerub ja õhku paiskuvad mikroskoopilised plii osakesed, mis võivad juhul, kui ruum on halvasti ventileeritud, omada kahjulikku mõju tervisele. Kuigi minu teada pole kellelegi õhukaid lastes kolmandat kätt juurde kasvanud, on tegemist siiski riskiga, mis on lihtsalt maandatav, mistõttu sai see ka üheks eelduseks võetud.
Foorumeid uurides leidsin hulgaliselt viiteid vaiksetele kuulipüüdjatele, nii isetehtud kui ka kommertslikele, mille põhimõte oli lihtne: puidust kast, millesse on täiteks pandud elastene täitematerjal, mis sujuvalt ja pea helitult püüab lastud kuuli. Ainukeseks probleemiks oli see, et täitematerjalina kasutatut ma Eestist ei leidnud.
Asendusmaterjalidest tuli ühe esimese variandina meelde kooliaegne plastiliin. Natuke küll kahtlesin plastiliini omadustes, kuid kaalusin, mis ma kaalusin, midagi paremat ma välja mõelda ei suutnud. Üks käik supermarketisse ja natuke puutöödd ning tulemus oli järgmine:
Kuulipüüdja tegin laiema, et saaks korraga paigaldada kaks märklehte. Kinnituste saamiseks lammutasin paar odavat A4 kirjutmisalust. Alguses panin ka alla ühe klambri, kuid praktikas selgus, et kahest piisab. Samuti sai ette tehtud pisike eend, mis pidi kinni pidama märklehtede augustamisega kaasneva puru.
Tänaseks on asi piisavalt kasutuses olnud, et anda mõningast tagasisidet. Esiteks: kuulipüüdja töötab ja plastiliin sobib täitematerjaliks hästi. Alguses kartsin, et kuumade ilmadega võib see liiga pehmeks minna, kuid tegelikkuses ei olnud see probleemiks. Täielikult on ennast õigustanud ka püüdja ette jäätud eend, kuna sodi tekib üllatavalt palju ja nii jääb see kõik kenasti kasti sisse.
Kui miinustest rääkida, siis on see konstruktsioon küllaltki raske. Ja läheb aina raskemaks, mida rohkem kuule sinna lasta. Samuti võib mingi hetk tekkida vajadus püüdjat vanadest kuulidest puhastada, mis ei saa samuti olema sugugi lihtne ettevõtmine. Tõsi, enda kuulipüüdja tegin varuga. Isegi kui sinna kümnete karpide viisi kuule lasta, siis püüdekiht lihtsalt paisub ja nagu pildilt näha, siis selleks seal ruumi jagub. Miinuseks võib pidada ka ehk hinda, kuna plastiliini tasuta ei jagata ja seda kraami kulub täiteks omajagu.
Kokkuvõttes on siiski tegemist hea lahendusega, mis täielikult vastab kõigile seatud kriteeriumitele.