Artikkel: John Whiscombe ja tema looming

Ülevaated õhkrelvadest ja lisavarustusest
Vasta
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1520
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Artikkel: John Whiscombe ja tema looming

Postitus Postitas Delta »

Õhkrelvahuvilisele ei ole sõna "Whiscombe" võõras. Nagu igas valdkonnas, on ka siin nimesid, mis räägivad enda eest ning mida seostatakse millegi erilisega. Üheks selliseks nimeks õhkrelvade maailmas on John Whiscombe.

John Whiscombe on päritolult ingalne ja aktiivselt kätt proovinud Field Target sportlasena. Ajalukku on ta end siiski kirjutanud omanimeliste õhkrelvade loomisega.

Pilt
John Whiscombe oma loominguga

Whiscombe alustas õhkrelavde valmistamist läinud sajandi 80ndate lõpus. Ajal, mil võistlustel domineerisid veel vedrupüssid ja eellaetavad lahendused alles alustasid oma võidukäiku.

Teatavasti omab vedrulahendus õhkrelva jõuallikana teatud piiranguid: võimsuse suurendamine eeldab tugeavmaid ja pikemaid vedrusid, kolbe jms, mis omakorda suurendavad püssi kaalu ja mõõtmeid, edasilöögist rääkimata.

Whiscombe idee oli lihtne: ühe vedrukolbi asemel kasutas tema kahte, mis liikusid teineteisele vastu (umbes nagu lööks käsi plaksuks kokku). Tulemuseks oli vedrupüss, mis pakkus toonastes mõõtkavades ületamatuid võimsusi peagu olematu edasilöögiga, kuna vastastikku liikuvad vedrukolvid nullisid kokku põrgates teineteise löögienergia.

Tõele au andes tuleb mainida, et sedalaadi löögienergia neutraliseerimist oli kasutanud varem Diana oma 10m võistlusrelvades, kuid seal ei liikunud kolvid mitte teineteisele vastu, vaid üksteisest eemale (nn Giss lahendus).

Whiscombe valmistas oma püssid kõik käsitööna ja seda kõrgeimal tasemel - materjalide arvelt allahindlust ei tehtud. Tulemuseks olid relvad, mis pakkusid eellaetavatega võrreldavat laskekogemust ja täpsust. Paraku ka hinda.

Whiscombe mudelid kandsid nime autori initsiaalide järgi JW, millele lisandus number 50-60-65-70-75 või 80, mis tähistas kolvi liikumistee pikkust millimeeterites. Ehk teisiti – JW50 oli kõige lahjem ja JW80 kõige võimsam mudel. Lisaks pakkus JW oma püsse kõigis enamlevinud kaliibrites (4,5/.177, 5/.20, 5,5/.22, 6,5/.25) ning kirsiks tordil oli võimalus raudasid vahetada ehk ostja sai ise valida, mis kaliibrit ta parasjagu oma püssil kasutada tahab. Tõsi, hiljem JW loobus 6,5/.25 kaliibri pakkumisest, kuna leidis, et see ei anna piisavalt häid tulemusi.

Pilt
JW75 ja kaliibrite täisvalik. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;

Raudadest kasutas JW väiksmeatel kaliibritel Lothar Waltheri ja 6,5/.25 kaliibri puhul BSA toodangut. Viimase puhul said kasutajad reaalsetes testides suudmeenergiaks rohkem kui 43 J, mida on ühe vedrupüssi kohta ikka väga palju. Ilmselt just seetõttu sai Whiscombe püssidel reguleerida ka võimsust/ suudmekiirust, mida võimaldas vahetatav suudmeport.

Pilt
Suudmeport on JW õhupüssidel vahetav, lihtsalt keera välja ja asenda sobivaga. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;

Pilt
Valik suudmeporte. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;

Püsside vinnastamine käis alt heebliga ja kui nõrgemate mudelite korral piisas kahest korrast kangi liigutamisest, siis võimsamate mudelite puhul (JW-70+) tuli seda teha juba kolm korda. Kuuli laadimine käis vinnastamisest eraldi, selleks tuli vanematel mudelitel rauda tõsta, hiljem domineerinud fikseeritud raudadel toimus laadimine kangiga küljelt.

Pilt
Laadimine liikuva raua korral (JW75). Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;

Pilt
Fikseeritud raua korral käis laadimine küljelt kangiga (JW50FB)

Sellest, kui kaugele läks Whiscombe täisuliku vedrupüssi otsinguil annab aimu ka tema poolt pakutud HOTS süsteem (Harmonic Optimization Tuning System). Lühidalt on asja olems järgmine: laskmisel hakkab püssi raud paratamatult suruõhu ja kuuli liikumise mõjul võnkuma ning seda ei ole võimalik vältida. Liigutades raua otsa paigutatud lisaraskust on võimalik raua võnkumist kontrollida selliselt, et kuul väljuks rauast alati hetkel, kus raua võnkumine on minimaalne. Tegemist ei ole umbluuga, nähtust on uuritud nii teaduslikult kui ka selle mõju tõestatud praktikas.

Pilt
Keeramisega liigutati raskust sobiva võnkeharja leidmiseks edasi-tagasi. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;

Kokku arvatakse, et Whiscombe valmistas umbes 450 püssi, neist 416 teatakse olevat erakasutses. Ligi 2/3 toodangust läks Ameerika Ühendriikidesse ja JW enda kinnitusel oli rahvusvaheliste ostjate seas populaarseimaks mudeliks JW-75FB (FB – fixed barrel), Inglismaal aga JW-60FB (põhjuseks võimsuspiirangud).

Kokkuvõttkes võib öelda, et Whiscombe relvade ainukeseks miinuseks oli nende hind, mis oli sama suur või isegi ületas eellaetavaid. Samas olid paljud nõus seda maksma, kuna tegu oli kvaliteete ja unikaalse käsitööga. Kuna JW loobus püsside valmistamisest juba aastid tagais, siis on tegemist ka enam-vähem lollikindla investeeringuga, sest toonased hinnad on tänaseks juba kahekordistunud ja isegi kui mõni püss müüki tuleb, siis osteakse need suht ruttu. Viimati nägin ühte kuulutust, kus sooviti keskmise seisukorras mudeli eest saada 4500 dollarit ja see kadus müügilt nagu soe sai.

Pilt

Kui võtta Whiscombe relvade keskmiseks hinnaks 4500-5000 dollarit, siis on pildil näha õhkrelvi vanas rahas rohkem kui veerand miljoni väärtuses Pilt on pärit siit

***

Mõned lingind ka:
- Whiscombe ametlik koduleht, mis vaatamata tootmise lõpetamisele on endiselt üleval.
- Whiscombe.net. Poolik leht, mis aga sisaldab üht-teist kasulikku. Näiteks ajakirjades publitseeritud ülevaadete koopiaid, aga ka tehnilisi jooniseid.
- Whiscombe omanike foorum. Kellel kannatust jagub võib siin pisut kammida ja üht teist huvitavatki leida.

Üllataval kombel on Whiscombe kohta terviklikku infot väga vähe leida. Kel soovi rohkem teada saada, tasub googeldada ka konkreetseid mudelinimesid või proovida otsingut kollases foorumis.

Pilt

Näiteks see JW75 pilt on pärit siit teemast.
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...

Oliver
Värske huviline
Postitusi: 30
Liitunud: 05 Apr 2011, 22:35

Re: Artikkel: John Whiscombe ja tema looming

Postitus Postitas Oliver »

Tegemist tõesti väga huvitava lahendusega. Arvatavasti peaks nende püssidega laskmine palju lihtsam olema, kui tavalise vedrukaga. Kindlasti ka täpsem. Huvitav miks mõni tehas neid tootma pole hakanud. Siis oleks ju hind kah palju madalam.

Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1520
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Re: Artikkel: John Whiscombe ja tema looming

Postitus Postitas Delta »

Oliver kirjutas:Tegemist tõesti väga huvitava lahendusega. Arvatavasti peaks nende püssidega laskmine palju lihtsam olema, kui tavalise vedrukaga. Kindlasti ka täpsem. Huvitav miks mõni tehas neid tootma pole hakanud. Siis oleks ju hind kah palju madalam.
Nii palju kui mina tean, siis on vedrukate edasilööki summutavaid lahendusi kolm:

- juba kirjeldatud Whiscombe, kus kaks kolbi liiuvad teineteisele vastu, kusjuures mõlemad tekitavad laskmiseks vajaliku rõhu;

- Giss süsteem, kus kolvid liiguvad teineteisest eemale, kuid suruõhu tekitab neist vaid üks, teine on puhtalt edasilöögi neutraliseerijaks;

- nn "kelguga" süsteemid (nt Diana 54/56, FWB 150/300, TX200SR, mõned Anschützi 10m mudelid), kus on küll üks kolb, kuid see on koos rauaga püssikabast eraldatud ja liigub siinidel. Laskmisel inerts liigutab raua-jõuallika osa edasi ja löögienergia sumbub seda tehes, kaba jääb aga laskja jaoks sisuliselt paigale. Kõige paremini töötab see otse ette lastes. Suure nurga korral (üles-alla) pidavat lahenduse efektiivsus aga vähenema.

Miks Whiscombe lõpetas? Ei oska öelda, ametlikku seletust ta andnud ei ole. Küll oli tema arenduse eesmärgiks algselt Field Target võistlused ja nagu elu näitas, siis kuigi teostuselt tipptase, saavutati samaväärseid tulemusi ka oluliselt odavamate AA TX200, HW 77/97K mudelitega. Olukorras, kus rahvusvahelistel võistlustel on FT võimsuspiiriks saanud 16J ei ole see vahe enam nii suur ehk tootjad on olnud siin ilmselt pragmaatilised - kui odavam lahendus annab samaväärse tulemuse, siis pole mõtet kallimaga vaeva näha. Ei maksa unustada ka seda, et Whiscombe püssid vajasid lasuks vähemalt kahte vinnastamisliigutust, mis võib pikemal võistlusel olla miinuseks.

Tõsi, Whiscombe kabamärgiks oli veel ka väga hea kooste- ja viimistluskvaliteet. Mõni ütleb, et veel tänagi on metalli töötlus ja "sine" just tema püssidel parim. Ning paljud olid nõus selle eest ka maksma. Seega nõudluse taha asi vaevalt et jäi...

Giss- ja "kelgusüsteemid" olid enamasti kasutusel 10 m võistluspüssides. Tänaseks on eellaetavad õhkrelvad vedrupüssid sellelt alalt välja söönud, nii et hääbumine on siin olnud mõneti loogiline - nõudlus lihtsalt puudub.

Nii et minu arvamus on, et tootjad ei pea edasilöögita vedrukate tootmist majanduslikult põhjendatuks, kuna vahe tavamudelitega on väike ning samuti on turule tulnud arvukalt "odavaid" PCP-sid, mis selgelt konkureerivad turuosa pärast kallimate vedrukatega.
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...

Vasta