Ja autor jõudis empiirilisele järeldusele, et madalama suurendusega sai ta paremaid tulemusi.
Loogiliselt võttes ei tohiks ju vahet olla. Pigem vastupidi, suurema suurenduse korral näed oma märki paremini, aga ometi osa seltskonda kogeb vastupidist. Või mängib tõesti rolli see, et suurem suurendus toob igasugused värinad ja käe liikumised halastamatult esile, samas kui madalama suurenduse korral need nii ilmsed ei ole. Ja nii ongi viimasel juhul laskja usk oma sooritusse lihtsalt kõrgem.

Ehk siis asi taandub laskuri meelekindlusele? Või on veel minegid variante?